Kennel YOYSOUL

TIIBETI SPANJELID / TIBETIAN SPANIELS

1998. a. otsustasin, et on kätte jõudnud aeg oma lapsepõlveunistus täide viia ja endale koer võtta. Otsustatud-tehtud . Kui valisin ameerika kokkerspanjeli, siis põhiargument selle tõu kasuks oli välimus, tema fantastilised silmad ja muidugi ahvatlevad kõrvad.
Helistasin Tartu spanjeliklubisse ja sain teada, kus varsti sünnivad kutsikad ning otsustasin võtta beezi emase kutsika ja hakkasin ootama, kas sündib beez emane või ei?
31. mail sündis neli kutsikat, kaks isast - must ja beez ja kaks tüdrukut - mõlemad beezid, niisiis olin kindel, et mina saan nüüd endale koera. Siis pidin veel ootama kuu aega enne kui sain esimest korda näha oma Dianat, selleks ajaks oli juba nimi välja mõeldud ja nii ta jäigi - DIANA.
Ise olen üsna aktiivne inimene ja sellepärast soovisin valida rahuliku kutsika, nii see oligi, Diana istus pesas, haigutas ja vaatas ümberringi, aga teised kutsikad sahmerdasid, niisiis valisin tema. Sain oma kasvataja käest igasuguseid materjale ameerika kokkerite kohta ja hakkasin ennast valmistama kutsika koju tulemiseks.
Lõpuks saabus see moment kui Diana koju tuli , esimesed pool tundi ta oli nii rahulik - magas ja uuris oma uut elamist, ja siis selgus, et Diana on väga aktiivne, energiline ja rõõmsameelne kutsikas, kes ei püsinud ühel kohal rohkem kui 30 sekundit. Kui uurisin kui kaua see kestab, oli vastus, et 4-5 aastaselt läheb see ehk üle, aga mina pole selles täiesti kindel, et see nii on. 
 

 9. septembril 1998. a. läksime oma esimesele sügispäevale Tartu spanjeliklubis, meile see üritus meeldis ja me otsustasime Dianaga astuda klubi liikmeks ja peale seda hakkasime aktiivselt osa võtma klubi üritustest.

 

Kui otsustasin, et võtan endale koera, olin ma kindel, et näitustega tegelema ei hakka, sellepärast kutsika valimise hetkel ütlesin, et soovin kodukoera, kuid minu emane koer hakkab sünnitama kutsikaid. Selle jaoks oli vaja saada näitusehinnet ja siis sain näitusepalaviku, mis kestis nii kaua, kuni ma aru sain, et minu koer ei saavuta rohkemat kui hinne "suurepärane" ja sellega Diana näitusekarjäär ka lõppes. Veel katsetas Diana fotomodellina, poseerides oma ema Dolly ja sõbra Lottaga, pildid olid trükitud Postimehes ja teistes ajakirjades.